1. osa

Kell on üksteist . türduk avab silmad, tudiseb ning tõuseb voodist . "meeletult halb on olla , " lausub ta tüdinud ja väsinud häälega . Avab oma sahtli ning võtab süstla .

Lükkab selle endale veeni ning vajutab nuppu . " palju parem , " järgneb sellele .

See tüdruk olen mina. Kannan nime Karmen . olen 17 aastane ning tarvitan juba liigselt palju narkootikume . Jah , just sõna Narkootikumid , Ma saan ise aru kui väär see on , kuid

ei taha seda lõpetada . või noh tahaks , aga mille nimel ? Mul on küll vanemad , mul on sõbrad. Aga mul pole poissi . Just seda õiget . Ma enda arust ei ole ju nii hull . Vähemalt nii ma arvan . Mul on Pikad pruunikad juuksed , ja sinised silmad , ma olen kõhnema kehaehitusega . Aga miks mul pole siis kedagi ? Seda vastust ma ei tea . Igatahes on mul väga hea sõber Kristo . Tohutult hea sõber . Meil saab nalja ja kõike . niisiis astun uksest välja oma esimese sammu Vaheaja esimesse päeva .

" Joujou kiisumiisu , " Karjus juba kaugelt Kristo mulle .

" ajjoou " karjusin talle vastu ,

Liginesime üksteisele , ning juba me kallistasimegi . muidugi on see nagu sõprade kallistus . aga igatahes võtsime suuna poe poole . kuna ilm oli totaalselt palav , kuid rannas päevitada ja lebotada polnud veel nii mõnus , siis mõtlesime võtta endale jäätist . Mõeldud tehtud ja varsti jalutasime me juba oma jäätisetopsikud näpuvahel mööda asulat ringi .

Teepeal kohtasime Siretit , kes ka endale jäätist ostma läks .

" oodake mind ära, ma tulen ka teiega " ütles ta .

" teeeeme nii , " ütles kristo.

Seisime ja ootasime siretit. Seisime ja naersime . Selle aja jooksul mil siret poes käis olime me jõudnud juba üksteist jäätisega kokku mäkerdada ning oli aeg näopesuks . sestap

läksimegi randa .

Randa jõudes läks lahti veesõda , kõik me kolm olime üleni läbimärjad . Aga nalja oli palju .

„ No ja mus me nüüd teeme ? nii ma küll koju ei lähe . „ ütlesin naerdes .

„ no hei , ära põe .. Päike on väljas ju . Istume ja kuivame . „ ütles Siret .

„Kuivame nagu pesu ? „ küsisin .

„ No kas just nagu pesu aga midagi nii „ vastas tüdruk taas mulle .

Me hakkasime kõik naerma . Me ise ka ei usu kui lolli juttu me võime suust välja ajada .

Rääkisime ja lollitasime niisama .

Papapapa ( muideks see on mu telefoni helin )

„ Hallo ? „ vastasin kõnele . „ no jaa , ma kohe varsti tulen ,. ma võtan Kristo kaasa , võib ? Hmm .. okei ma tulen juba . Tsau „ lõpetasin kõne .

„ Ja kuhu me läheme ? „ küsis Kristo .

„ minu juurde , ema tegi süüa ning nüüd lähme sööma .“

„Juba ? „

„ Tead ka kui kaua me oleme väljas olnud juba ? „

„ mm.. paar tundi ? „

„ Hullumeelne , kell on juba pool kuus . „

Hakkasime kõik naerma jälle . Sest olime ajataju totaalselt kaotanud .

Niisiis võtsime oma asjad ja hakkasimegi liikuma . Siret lahkus ka meie meeldivast seltskonnast poole teepeal ning kõndisime Kristoga kahekesi edasi .

„ Oled sa selle lõpetanud ? „ küsis ta järsku .

Mu peas vallandus paanika . Mida ma talle küll ütlen , ma ju lubasin .

„ mm .. ei .. „ vastasin .

„ Sa ju lubasid , miks sa ei lõpeta juba ? sa tead , et see on juba üle käte läinud . Ma ju muretsen su pärast . Ma ei taha et sinu elu põrguks muutuks . „ rääkis Kristo .

„ Ma ju tean . Aga mul pole tahtejõudu ja mul pole tahtejõu tekitajat . „

„ Aga mina ? „

„ See asi pole nii lihtne . Jah , sa oled mu parim sõber ., Aga see asi peaks olema midagi tohutult suuremat nagu armastus . Võib-olla , et see aitaks . Aga ma ei tea seda enne , kui seda tunnen . Ma ei tea , ma ei tea .“

„ Et see kiiresti juhtuks . Ma hakkan sellenimel kasvõi jumalat uskuma . „

Edasi kõndisime vaikuses . Mul oli piinlik . Tohutult piinlik . Aga ma ju ei suutnud . See aitas mul ju elada .